EEK Mainori ja Ülemiste City korraldatud konverentsil „Building the Virus-Resistant Company“ arutleti paneeldiskussioonis, kuidas saavad ülikoolid ja ettevõtted teha muutunud ajastul tõhusaimal moel koostööd.
Kauane juht ja Towsoni ülikooli esindaja professor Linda L. Singh, Leedsi Becketti ülikooli professor Olga Matthias, Kanazawa ülikooli professor Daisuke Matsushima ja Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori rektor professor Mait Rungi olid ühel meelel, et hoolimata ülikoolide ja ettevõtlussektori erinevatest toimimismehhanismidest on neil võimalik koos tegutseda ühise lõppeesmärgi nimel.
„Õppekavad ei muutu piisava kiirusega, ei ole aja- ega asjakohased. Vajalik on mõtteviiside ja koostöövormide reformi. Rõhk peaks minema vajaduspõhisusele: mis on ettevõtetele vajalik, mis toimub tööstuses ja nii edasi?“ sõnastas prof Singh isikliku nägemuse USA-s toimuvast.
Professor Matthias kirjeldas, et Inglismaal jagunevad ülikoolid üldistavalt kaheks: ühed keskenduvad teadus-, teised rakendusõppele. Ta tõi näiteks varasemast töökogemusest Sheffieldi Ülikoolis töötava süsteemi. „Rakenduskõrgkoolide kasuks räägib soov kutsuda ellu kogukonnale kasulikke algatusi. Nad on järjest laiendanud koostöövõrgustikke kohalike tööandjatega Sheffieldis ja selle ümbruses, kus on arvukalt väikeettevõtteid. Koostöö fookuses on laiapõhjalised praktilised tegevused,“ selgitas prof Matthias. „Samuti tajun muutusi ka üldisemas suhtumises – enam ei vaadata ülikoole eraldiseisvatena, vaid majandusvälja osana. Jutt ei käi üksnes digi-innovatsioonist, vaid otsitakse erinevaid käivitajaid ja mõeldakse ühe
skoos, kuidas üks asi viib teiseni.“
Jaapanis lähenetakse prof Matsushima sõnul innovatsiooni arendamisele veidi teistpidise mudeli alusel. „Üritame esmalt tuvastada ühiskonnas probleemi ja siis jõuda erinevate tegevuste kaudu lahenduskäikudeni. Minu arvates on nii lihtsam ja tõhusam innovatsiooni juurutada. Paljud väike- ja keskmised ettevõtted küsivad meilt „kuidas“ küsimusi ja lahendusi.“
Professor Mait Rungi hinnangul suhtuvad Eesti ettevõtted teadus- ja arendustegevuse investeerimisse väga erinevalt. „Mõned ettevõtted tegelevad meelsasti tooteinnovatsiooniga, paljud ehitavad oma pikaajalise edu allhankijaks olemisele. Ettevõtete poolelt vaadatuna on innovatsioon riskantne, kulukas ja pikaajaline. Täna on ettevõtete peamises fookuses pigem protsessi- mitte tooteinnovatsioon, rõhk läheb efektiivsusele,“ selgitas EEK Mainori rektor. „Ülikoolid teostavad alus ja fundamentaaluuringuid, soovivad publitseerida ning rõhutavad akadeemilist vabadust, õigust valida, mida ja millal uurida. See ei pruugi alati ettevõtteid viia äris vajalike ja loodetud kiirete tulemusteni. Rakenduskõrgkoolide eesmärk on rakendusuuringud ja nad on innukad pakkumaks ettevõtetele häid teadus- ja arendustegevusi või neid oskusteabega toetada.“
Määravad on prioriteedid ja õige mõtteviisi loomine
Professor Rungi lisas, et ühiskond vajab nii alusuuringuid kui ka praktilisemaid lähenemisi. Vastates küsimusele sobiliku tasakaalu osas ütles Rungi: „Eestis on 25% uuringute kogumahust rakenduslikud, meie eeskujuriikides on see number 40-50%. Pikalt ei soositud meil rakendusuuringuid üldse, kuni mõisteti, et majanduse elavdamiseks peab ettevõtete tootearendust samuti toetama.“
„Peamine pole teadusliku ja praktilise poole tasakaal, vaid prioriteedid,“ sõnas prof Singh. „Milline mehhanism annab antud hetkel parima lahenduse? Määrav on õigete ideede ja mõtteviisi loomine. Pandeemia-aeg näitab ilmekalt, et peame tegevusi võimendama ja ajastu nõudmistele kiirelt vastavaks kohanduma.“
Prof Matthias omistas võtmetähtsuse õiges kontekstis otsustamise oskusele. „Nii ülikoolid kui tööstussektor peavad olema teadlikud prioriteetide muutumisest. See tähendab ülipikkade taotlusprotsesside paindlikumaks muutumist ning ka koolide poolt enam eesmärgile keskenduvat haldamist,“ märkis pikalt infosüsteemide mõju ettevõtlusele uurinud akadeemik.
„Eesti on tuntud oma iduettevõtete poolest, mis on suutnud erinevatest allikatest oma tegevust edukalt finantseerida. Meie teised väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted vajaks oma haprast rahalisest seisust ning allhankija staatusest järgmisele tasemele jõudmiseks rohkem tuge,“ näitlikustas prof Rungi. „Maailmast on tuntud ja mõnedes riikides ammu läbitud etapina kolmikheeliksi süsteem (kõrgkoolide, ettevõtete ja valitsuse koostöö – toim.), kus kõrgkool-ettevõtte koostööd toetab riik. Eestis oleme ses vallas alles arengut alustamas, arutelu käib rakendusuuringute keskuse loomise üle toetamaks kõrgkool-ettevõtete arenduskoostööd, mille omaksvõtmine võtab samuti aega.“
Prof Matsushima rõhutas, et raha on alati oluline, mis toimiva ökosüsteemi ja pädevate inimesteta kaotab kohe tähtsuse. Ning prof Singh pani teemale punkti: „Vajalik on perspektiivi muutus. Ülikoolid peavad võtma omaks ettevõtjate ja start-upide mõttemaali. Ei saa loota üksnes avaliku sektori toele, vaid tuleb ise leida uusi võimalusi lisavahendite hankimiseks.“
Innovatsiooni- ja juhtimiskultuur muutuvad käsikäes
„Tehnilisest innovatsioonist tähtsam on meeskond, kelle õige eestvedamise ja motiveerimisega on iga väljakutse saavutatav,“ alustas rektor prof Rungi. Innovatsioonikultuuri muutumisega käib tihedalt käsikäes juhtimiskultuuri muutumine,“ tõi prof Singh välja olulise mõjuri. „Liidri positsioon on aina halastamatum. Pead rääkima ja tegutsema läbimõeldult ning vältima vigu. Kriitiline mõtlemine ja kriitiliste otsuste langetamine on saanud sootuks uue tähenduse.“
Seejuures lisas ta: „Oleme ju alati mõelnud juhist kui ühest isikust – sellest, kes seisab parasjagu laval. Kes endiselt nii mõtleb, teeb suure vea! Tegelikult oleme kõik liidrid. Lõpuks loeb meie kõigi, mitte ainult laval rambivalguses seisja panus.“
Prof Matthias tõi näite oma erialalt ehk suurandmete töötlemisest. „Mõistagi etendavad andmed otsustamisel olulist rolli. Aga neist tõuseb kasu üksnes siis, kui tead täpselt, mis on su eesmärk ja milliseid andmeid vajad,“ sõnas ta. „Mina imetlen juhte, kes oskavad meeskonnaliikmeid innustada olema parim versioon iseendast.“
***
Lõpetuseks tõi iga arutelus osalenu ühe mõtte, kuidas saaks ülikoolide ja ettevõtete koostööd tõhusamaks muuta.
Prof Olga Matthias: „President Kennedy küsis kunagi: „Mida me saame teie heaks ära teha?“ Kui mõlemad osapooled – nii ettevõtjad kui koolid – on rohkem avatumad ja valmis jätma kõrvale partneri erinev toimemehhanism, näeme tulevikus kindlasti palju tõhusaid ühisprojekte.“
Prof Daisuke Matsushima: „Sektorite erisused on üsna suured. Seega tuleb neid vähendada ja otsida kokkupuutepunkte. Erinevate praktikate kaudu ühise kogukonna loomine viib vastastikkusele mõistmisele lähemale.“
Prof Linda L. Singh: „Mõtle oma ettevõttest või ülikoolist kui kogukonna osast. Kui suudame avada selle uue perspektiivi, muutuksime koostöö erinevatele vormidele palju vastuvõtlikumaks.“
Rektor prof Mait Rungi: „Kui seni on ülikoolidesse Eestis suhtutud kui haridusasutustesse, siis nüüd on mõttemallid muutumas. Suudame pakkuda märksa enamat, teenida ühiskonda, levitada oskusteavet ja olla ettevõtetele ja kogukonnale arengu- ja koostööpartner.“
Paneeldiskussioon on järel vaadatav SIIN https://youtu.be/eIu8AWQ6dUk