Jaan Aru on Tartu Ülikooli dotsent, kes uurib loovust, neuroteadust, tehisintellekti ja tehnoloogia mõju inimmõistusele. Ta on avaldanud üle 40 rahvusvahelise teadusartikli ning kaks kodumaist menukit aju ja loovuse kohta. Lisaks on ta pidanud üle kahesaja populaarteadusliku loengu ettevõtetele, koolidele, riigiasutustele ja üldsusele.

Oma ettekandes „Loovus tehisintellekti ajastul“ keskendus Aru loovusele ja võimalikule mõjule, mida tehisintellekt sellele võib avaldada. Kõneleja püüdis vastata kolmele suurele küsimusele: kui sarnased on tehisintellektisüsteemid inimesega, mis mõju see töövahend meile avaldab ja mida teha, et neid vahendeid kasutada?

Alustuseks tutvustas esineja loovuse mõistet. Ta väitis, et loovus ei ole ainult kunstnike või muusikute pärusmaa, vaid on olemas igal inimesel, kes püüab ühendada erinevaid ideid uue eesmärgi saavutamiseks. Seega on loovus olemas ka äris, teaduses ja igas valdkonnas, kus on keegi, kellel on sisemine tung midagi luua.

Nüüd loovuse ja tehisintellekti juurde – kas tehisintellektisüsteemid on loovad? Esineja tõi näite ülesandest, mis anti pilte loovale tehisintellektisüsteemile, ja näitas valminud tulemust. Tehisaru suudab tõepoolest kombineerida talle antud ideid ja teavet ning sellest midagi tekitada. Küsimus on aga selles, kuivõrd sarnaneb tehisintellekti loovus inimeste omaga või erineb sellest. Tulemus ehk väljund näib tõepoolest sarnane, kuid jääb veel küsimus, kuidas selle tulemuseni jõutakse, ehk missugune on loomise protsess. Vastus näib olevat, et kuigi tulemus võib tunduda sarnane, on looja sisemine võitlus see, mille tõttu on inimloomingu viljad teistsugused. Et tehisintellektisüsteemidel puudub sisemine ajend või soov midagi teha, siis loovad need käsu peale. Inimeste mõttemaailmas toimub aga palju asju ka ilma kindla ülesandeta, mida lahendada.

Selle kontseptsiooni paremaks selgitamiseks tutvustas esineja sisemise ja välise loovuse ideed. Väline loovus tähendab, et loomisel kombineeritakse eri ideid ja teadmisi. Kõik loomeinimesed kasutavad loomisel nn ehitusplokke, sest neil on sisemine soov midagi teha. See soov, see loomise tung ongi peamine erinevus, sest niisugust sisemist ajendit tehisintellektil ei ole. Seepärast kasutavad loomeinimesed tehisintellekti kui välist töövahendit oma ideede võimendamiseks ja realiseerimiseks. Selle lahenduse kasutamisel võib siiski tekkida üks probleem: mitte kõik ei suurendaks tehisintellekti abiga oma loovust, vaid mõned hoopis kaotaksid selle. Loovuse kaotavad need, kes saavad ülesande ja asuvad seda täites kohe kasutama ChatGPT-d või mõnda muud tehisintellektisüsteemi, ilma et nad ülesandega ise tegeleksid. Sel juhul tuleb sisemine loovus ülesande andjalt ja väline loovus tehisarult, kuid ülesande täitjale ei jää midagi, sest ta ei kasuta oma loovust.

Teema lõpetuseks selgitas esineja, et tehisintellekti töövahendeid kasutavad edukalt need inimesed, kes on õppinud rakendama oma sisemist loovust. Sest inimesed, kes ei ole teinud tööd oma eesmärkide ja sisemise motivatsiooni arendamiseks, pöörduvad tõenäoliselt kohe tehisintellekti töövahendite (nt ChatGPT) poole, et seda suurt vaimset pingutust vältida. Seepärast peame meie koos haridussüsteemiga töötama selle nimel, et õppida kasutama tehisintellekti töövahendeid inimese loovuse toetamiseks, ja mitte lasta nende vahendite kasutamisel lämmatada meie pärisosa, mille poolest me nendest süsteemidest erineme. Niisiis, nagu hr Aru ühele küsimusele vastas, esitagem küsimusi, õppigem, kuidas küsida, ja vältigem tehisintellekti pakutava tulemuse pelka kopeerimist.

Täielikku arutelu saate vaadata meie YouTube’i kanalil. Lisateavet leiate konverentsi kodulehelt.