Eestis kohtame sageli narratiivi, et tõsiseltvõetav kõrgharidus on ainult riiklik ülikooliharidus. Selline hinnang ei arvesta kaasaegseid tööturu ootusi ega erakõrgkoolide panust praktilise ning tööandjate poolt oodatud hariduse andmisel. On põhjust küsida, miks sageli eelistatakse riiklikku kõrgharidust eraharidusele, leiab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Andrus Pedai.

Kõrghariduse põhiküsimus ei ole ainult see, kus haridust antakse, vaid see, kas see haridus vastab tööturu ja ühiskonna tegelikele vajadustele. Eestis esineb samaaegselt nii tööpuudus kui ka tööjõupuudus, mis näitab, et meie praegune haridussüsteem ei toeta majanduse arengut piisavalt hästi. Tööturg ootab töötajat, kes suudab teoreetilised teadmised kohe praktikasse rakendada, teeb koostööd, mõistab tehnoloogia arenguid ja loob väärtust. Töötajat, kellel on koheselt oskused ja teadmised, et kaasas käija ärimaailma kiirete arengutega. Seega peab ka kõrgharidus olema paindlik ja praktiline.

Erakõrgkoolid on hea näide sellest, kuidas pakkuda tänapäevast praktilist haridust, sest just erakoolid, kes pakuvad tasulist kõrgharidust, suudavad kiiremini reageerida tööturu muutustele ja kohandada oma õppekavu vastavalt ootustele ja vajadustele. Erakõrgkoolid teevad tihedat koostööd tööandjate ja ettevõtetega, praktikatel ja oma valdkonna professionaalidel on nii õppes kui õpetamises suur osakaal. Näiteks, ettevõtluskõrgkooli rakenduslik kõrgharidus õpetab kogemuslikult lahendama reaalse ärimaailma probleeme: kodu- ja kursusetööd käsitlevad erinevaid olukordi, kuidas käituda juhi või spetsialistina ning pakuvad võimalusi kuidas tööelus probleeme edukalt  lahendada. 

Lisaks teeb õpitavas valdkonnas igapäevaselt töötavate tippspetsialistide kaasamine hariduse omandamise kaasahaaravaks ja väärtuslikuks. Näiteks on EEK Mainor oma olemuselt kogukonna kõrgkool, mis teeb tihedat koostööd Ülemiste linnaku ettevõtete ja organisatsioonidega. Kõrgkooli asukoha valik Eesti suurimas ärilinnakus ei ole juhuslik, vaid strateegiline, et koolis õpetatav vastaks tööturu vajadustele ning annaks hoogu lõpetajate karjäärile. Selline mudel on Eestis uudne, ent tulemuslik, viies kõrghariduse praktilisuse uuele tasemele ning tuues õppijad otse ettevõtluskeskkonna südamesse. 

Ometi kohtame avalikkuses sageli eelarvamust, et ainult riiklik kõrgharidus on kvaliteetne ja vajalik. See pole ei õiglane ega ratsionaalne. Kõrghariduse kvaliteeti ei tohiks mõõta selle põhjal, kas kool on riiklik või erakõrgkool, vaid selle järgi, millised on lõpetajate teadmised ja oskused ning kui hästi nad tööturul hakkama saavad. 

Olen uuringute tulemustes näinud, kuidas meie lõpetajate tööhõive ulatub erialati 70–95 protsendini ja palgad ületavad Eesti keskmist. Ent samal ajal seisame vastuvõtuperioodil jätkuvalt silmitsi sisseastujate kõhklustega: Miks peaks oma hariduse eest maksma, kui riiklikult on kõrgharidus tasuta? Kui lähen erakõrgkooli, kas siis saan diplomi raha eest? Mida see minu kohta ütleb, kui käin erakõrgkoolis?

Siin peitubki ühiskondlik paradoks: riiklik ülikool on justkui „õige“ ja „õigustatud“, samas kui erakõrgkool jääb alahinnatuks. Kui erakõrgkool pakub tööturu vajadustele vastavat kaasaegset õpet ja teeb seda kiiremini ning paindlikumalt, siis see annab nõudliku tudengi vaates eelistuse just erakõrgharidusele. Ühtlasi toetavad need eelised ka motivatsiooni ja valmisolekut liituda tasulise kõrgharidusega. Hariduse väärtust ei tohiks mõõta kooli omandivormi, vaid selle mõju kaudu ühiskonnale ja tööturule. 

Oluline on mõista, et nii riiklikel kui ka erakõrgkoolidel on oma roll kõrghariduse maastikul. Erakõrgkoolide praktiline lähenemine ja kiire kohanemine tööturu ootustega täiendavad riiklike ülikoolide teaduspõhist ja teoreetilist suunitlust ning nende väärtustamine peab olema samal tasemel. Erakõrgkoolis omandatud haridus annab tööturul konkureerimiseks kiired eelised tänu õppe praktilisusele ja kvaliteedile.