Eestis kohtame sageli narratiivi, et tõsiseltvõetav kõrgharidus tähendab ainult riiklikku ülikooli. Selline hoiak ei arvesta tänase tööturu vajadusi ega erakõrgkoolide panust praktilise ning tööandjate poolt oodatud hariduse pakkumisel. On põhjust küsida, milline on tegelikult erakõrghariduse roll Eesti kõrgharidusmaastikul ja kas me oleme seda seni õiglaselt väärtustanud, leiab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Andrus Pedai.

Kõrghariduse põhiküsimus ei ole ainult see, kus haridust antakse, vaid see, kas see haridus vastab ühiskonna ja tööturu tegelikele vajadustele. Eesti tööturul esineb samaaegselt nii tööpuudus kui ka tööjõupuudus, mis näitab, et meie praegune haridussüsteem ei toeta majanduse arengut piisavalt hästi. Tööturg ootab töötajat, kes suudab teoreetilised teadmised kohe praktikasse rakendada, teeb koostööd, mõistab tehnoloogia arenguid ja loob väärtust. Töötajat, kellel on koheselt oskused ja teadmised, et kaasas käija ärimaailma kiirete arengutega. See eeldab, et kõrgharidus on paindlik, praktiline ja tööelule suunatud.

Erakõrgkoolid on kogu maailmas hea näide sellest, kuidas pakkuda tänapäevast praktilist haridust, sest just erakoolid suudavad kiiremini reageerida tööturu muutustele ja kohandada oma õppekavu vastavalt vajadustele. Erakõrgkoolide praktiline lähenemine ja kiire kohanemine tööturu ootustega täiendavad riiklike ülikoolide teaduspõhist ja teoreetilist suunitlust, mistõttu peaksid need olema ka võrdselt väärtustatud. 

Eesti kuulub madalama erakõrghariduse osakaaluga riikide hulka

Eestis moodustavad erakõrgkoolide tudengid ligikaudu 8–12% kogu Eesti kõrghariduse õppijaskonnast. Euroopa kontekstis asetab see meid madala erakõrghariduse osakaaluga riikide hulka, sarnaselt Soome, Saksamaa, Norra ja Rootsiga. Samas näeme riike nagu Leedu, Poola, Holland või Tšehhi, kus erakõrgharidus on selgelt suurema osakaalu ja mõjuga ning Jaapanis moodustavad erakõrgkoolid suisa 85% kõigist ülikoolidest, vastutades seeläbi suure osa kõrghariduse pakkumise eest. 

Selleks, et pakkuda kvaliteetset ja tööturu ootustele vastavat kõrgharidust teevad erakõrgkoolid tihedat koostööd tööandjate ja ettevõtetega - praktikatel ja oma valdkonna professionaalidel on nii õppes kui õpetamises suur osakaal. Näiteks, ettevõtluskõrgkooli rakenduslik kõrgharidus õpetab kogemuslikult lahendama reaalse ärimaailma probleeme: kursusetööd käsitlevad erinevaid olukordi, kuidas käituda juhi või spetsialistina ning pakuvad võimalusi kuidas tööelus probleeme edukalt  lahendada. 

EEK Mainor on oma olemuselt kogukonna kõrgkool, mis teeb tihedat koostööd Ülemiste linnaku ettevõtete, organisatsioonide ja tippspetsialistidega. Meie asukoht Ülemiste linnakus ehk Eesti suurimas ärilinnakus ei ole juhuslik, vaid teadlik ja strateegiline valik, et koolis õpetatav vastaks tööturu vajadustele ning annaks hoogu lõpetajate karjäärile. 

Selline mudel on Eestis uudne, ent tulemuslik, tuues õppijad otse ettevõtluskeskkonna südamesse. Praktilised näited kinnitavad seda: koostöös autonoomsete robotite arendaja Clevoniga loodud Clevon Akadeemia pakkus unikaalset rakenduskõrgharidust robootikatarkvara arenduse alal. Pakume ka ettevõtte kohaseid juhtimiskoolitusi tipp- ja keskastme juhtidele. Need koolitused on  oma olemuselt võrreldavad mikrokraadiga. Lisaks on meie õppejõudude hulgas rohkelt oma ala praktikuid, kelle kogemus toob õppetöösse värskust ja elulähedust. 

Nii era- kui riiklik kõrgharidus on vajalikud 

Ometi kohtame avalikkuses sageli eelarvamust, et ainult riiklik kõrgharidus on kvaliteetne ja vajalik. See pole ei õiglane ega ratsionaalne. Kõrghariduse kvaliteeti ei tohiks mõõta selle põhjal, kas kool on riiklik või erakõrgkool, vaid selle järgi, millised on lõpetajate teadmised ja oskused ning kui hästi nad tööturul hakkama saavad. 

Olen uuringute tulemustes näinud, kuidas meie lõpetajate tööhõive ulatub erialati 70–95 protsendini ja palgad ületavad Eesti keskmist. Ent samal ajal seisame vastuvõtuperioodil jätkuvalt silmitsi sisseastujate kõhklustega: Miks peaks oma hariduse eest maksma, kui riiklikult on kõrgharidus tasuta? Kui lähen erakõrgkooli, kas siis saan diplomi raha eest? Mida see minu kohta ütleb, kui käin erakõrgkoolis?

Siin peitubki ühiskondlik paradoks: riiklik ülikool on justkui „õige“ ja „õigustatud“, samas kui erakõrgkool jääb alahinnatuks. Kui erakõrgkool pakub tööturu vajadustele vastavat kaasaegset õpet ja teeb seda kiiremini ning paindlikumalt, siis see annab nõudliku tudengi vaates eelistuse just erakõrgharidusele. Ühtlasi toetavad need eelised ka motivatsiooni ja valmisolekut liituda tasulise kõrgharidusega. Hariduse väärtust ei tohiks mõõta kooli omandivormi, vaid selle mõju kaudu ühiskonnale ja tööturule. 

Oluline on mõista, et nii riiklikel kui ka erakõrgkoolidel on oma roll kõrghariduse maastikul ning meie kõrgharidussüsteem vajab rohkem mitmekesisust. Meil on vaja nii süvitsi minevat teaduspõhist haridust kui ka paindlikku rakendusõpet.  Seega erakõrgharidus täiendab riiklikku akadeemilist haridust ning nende osakaal kõrgharidusmaastikul peaks olema võrdväärsem, et pakkuda nii kohalikele kui välistudengitele haridust, millel on praktiline tulevikku vaatav väärtus. Selleks aga on aeg lahti lasta mõtteviisist, et hariduse kvaliteedi määrab kooli omandivorm. Olulisem on see, kas lõpetaja saab tööle, oskab lahendada probleeme ja loob ühiskonnas väärtust.