Töötempo kasv ja pidev vajadus uute oskuste järele muudavad õppimise vältimatuks. Et areng ei jääks unarusse, peaksid tööandjad märkima töötajatele õppimiseks mõeldud aja eraldi kalendrisse, leiab koolitaja ja Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor lektor Signe Ventsel. 

Viimastel aastatel olen töötanud paljude meeskondade ja inimestega. Ja ikka ja jälle näen sama mustrit – inimene hakkab end päriselt arendama siis, kui midagi enam vanaviisi ei toimi. Kas on tööl sein ees, isiklikus elus midagi logiseb või lihtsalt tunne, et "midagi peaks muutma". Miks me aga ei hakka õppima ja end arendama siis, kui kõik on hästi? See on mõttemuster, mis vajab muutmist, sest tänapäeva kiirelt arenevas töömaailmas keskpärase pingutuse ja ühe selgeks õpitud ametiga enam edu ei saavuta.

Me elame ajastul, kus mitme karjääri pidamine elu jooksul pole enam erand, vaid pigem norm. Uued tehnoloogiad, muutuvad ootused ja paindlikud töövormid nõuavad pidevat kohanemist. Selle keskel on lihtne jääda ootama, et keegi teine tuleb ja annab meile suuna. On tore, kui inimene tunneb ise, et tahab areneda, võtab selleks initsiatiivi ning leiab aja. Aga olgem ausad – enamik meist vajab vahel väikest nügimist. Heatahtlikku tõuget. Ja selleks nügijaks võiks olla tööandja, kes väärtustab ja ka soodustab oma inimeste kasvu. Ent kuidas ja miks seda teha?

Õppimiseks tuleb kalendris märkida eraldi aeg

Paljud tööandjad räägivad täna, et nad toetavad inimeste arengut. Aga kui tööpäev on pilgeni kohtumisi ja tööülesandeid täis ning nädal läheb mööda ilma ühegi vaikse hetketa, siis millal jääb töötajale aega õppimiseks? Ei jäägi, sest inimene ei ole võimeline töötama terve päeva täistuuridel ning seejärel õhtul oma eraelu arvelt õppima, koolitustel osalema või koolis käima.

Tööandjad peaksid teadlikult looma ruumi töötajate arenguks – andma selle aja, kus omandada uusi teadmisi ja oskusi, ent ka aja, et neid teadmisi seedida. Ja vahel on vaja aega, et lihtsalt mõelda. Kui paljudes ettevõtetes on reeded juba koosolekute vabad, siis võiks teadlikult märkida kalendrisse ka õppimise reede. See on aeg, kus töötajad teavad, et neil on õigus tegeleda enesearenguga ilma, et peaksid muretsema, kuidas tööülesanded samal ajal tehtud saaks.

Õppimise aeg ei pea olema ilmtingimata mõni üksik koolitus või konverents. See võib olla aeg lugemiseks, uue töövõtte katsetamiseks, AI-tööriistade tundmaõppimiseks või ka mikrokraadi omandamiseks. Samuti võib see olla aeg, kus üle vaadata enda eesmärgid, arutada kolleegidega, koguda uusi ideid. See tohiks olla miski, mis juhtub siis, kui aega teiste tööülesannete kõrvalt üle jääb, vaid peaks olema osa normaalsest töökultuurist.

Lisaks võiksid tööandjad kas või korra kuus tuua tiimi ette eksperdi, kes jagab uusi teadmisi või vaatenurki. See ei pea olema suurte kuludega suursündmus. Ka lihtne kohtumine praktikuga, kes räägib, kuidas tema mõnda probleemi lahendanud on, võib pakkuda palju inspiratsiooni. Inimesed ootavad teadmisi nendelt, kes on ise samal rajal käinud.

Inimene õpib siis, kui tal on energiat

Kui inimene on omadega täiesti läbi, siis ta ei arene. Ta püsib vee peal, aga ei liigu edasi. See on üks kindel veendumus, mille olen oma tööelust kaasa võtnud, kuid näinud ka eri organisatsioonides meeskondi koolitades. Mida kiiremaks läheb töötempo, seda rohkem tekib ka töötajaid, kes ongi täiesti läbi. Väsimus tapab uudishimu. Väsimus tapab õppimisvõime.

Õppida ja areneda ei saa siis, kui elus pole piisavalt und, liikumist, töö- ja pereelu tasakaalu. See võib tunduda klišeena ja tööd rügada armastavale Eesti rahvale ka võõrana, kuid enese eest hoolitsemine on üks võtmefaktoreid, mis tagab motivatsiooni ja jõu ka arenguks.

Tänapäeval ei ole puudu infost ega tööriistadest, vaid julgusest rääkida, arutleda, mõtiskleda. Paljud inimesed kahjuks ei ütle välja, mida nad mõtlevad, sest kardetakse, et nende arvamus on vale. Tihti pisendatakse ka iseend mõttega “ah, mis mina”. Aga just vaikus tekitab enim töökeskkondades möödarääkimisi ja konflikte. Meeskond ei lagune sellepärast, et mõni tööriist ei tööta, vaid sellepärast, et inimesed ei kuula üksteist.

Inimlikud suhtlemis- ja kuulamisoskused, meeskonnatöö, kaugtöö ja mitmekultuurilise suhtluse oskus ning empaatia mängivad edukas tööelus aina suuremat rolli. Ja ka neid oskusi peab teadlikult arendama. Samamoodi pole vähemtähtis ka enesejuhtimise oskus. Enamasti arvatakse, et see on midagi peent ja keerulist, ent tegelikkuses on see väga praktiline oskus seada iseendale piire – oskus öelda “ei” ja planeerida oma päeva nii, et see toetaks nii töö- kui eraelu.

Organisatsioon ei kasva, kui inimesed selles ei arene

Mikrokraadid, veebikursused, iseseisev õppimine on head tööriistad, kuidas tagada järjepidev areng. Neis osalemine nõuab keskpärasest suuremat pingutust, ent Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor lektorina näen, kuidas endale vajalike oskuste õppimine annab ka juba töötavatele spetsialistidele uut energiat ja hingamist. Olen veendunud, et kui spetsialistil on huvi end arendada ja tööandja toetab seda, siis on mõlemal huvi ja ka kasu sellest õpiteekonnast.

Ma usun õppimisse mitte sellepärast, et see on moes, vaid sellepärast, et see on ellujäämise viis. Mitte ainult tööelus, vaid ka inimesena. Aga lõpuks sõltub kõik sellest, kas inimene ise saab aru, miks ta midagi teeb ja kas tal on selleks piisavalt aega ja ka energiat. Siin saavad tööandjad mängida olulist rolli: näha potentsiaali, luua tingimusi ning vajadusel ka õrnalt, aga sihikindlalt nügida. Sageli küsitakse: "Aga mis siis, kui ma toetan töötaja arengut ja ta lahkub?" Mina küsin vastu: "Aga mis siis, kui sa ei toeta ja ta jääb?" Palju suurem risk ettevõtte jaoks on see, kui organisatsioon ootab kasvamist ja uuenduslikkust, aga inimesed selle sees ei arene. Just see teadlik, heatahtlik nügimine võib olla töötajale võti suuremate arengute ja uute võimaluste juurde.