Ükski põlvkond ei ole parem kui teine

Uudised

2018

28.12.2018: Janus Paurman: jõulupeo asemel maksa palka
18.12.2018: Edu saladus peitub tulemusrikka nurjumise oskuses
16.12.2018: Riskiinvestoritest on suur kasu personaliteemade lahendamisel
14.12.2018: Ajame õiget asja - tunnustus tehtud töö eest
12.12.2018: Ükski põlvkond ei ole parem kui teine

Vanem põlvkond tahab nagu nooremadki uuendusi ja muutusi. Ehk pole nad vaid nii kärmed seda ütlema.
Ettevõtluskõrgkooli Mainor õppejõud, psühholoog Taimi Elenurm (pildil) tõdeb, et kui vanem põlvkond on vahel ettevaatlik, siis ei tähenda see, et nad on stagneerunud:

„Nad on otsuste tegemisel võib-olla kaaluvamad ja arutlevamad, kuid nad tahavad tegelikult samu asju, mida nooremadki. Teatud mõttes „aitäh!” nooremale põlvkonnale, kes julgeb riskida, ega tea, et unistuste purunemine võib olla valus.” Igal eal on oma eelised ja puudused, samuti väärtused ja uskumused, kuidas oma elu hästi elada, võib-olla ka kogemusi pakkuda. Eesti kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud on öelnud, et see keskkond ja need sündmused, mida üks põlvkond koos kogeb, määrab suuresti nende suhtumise ja hoiakud.

Psühholoogina on Elenurm vastu inimeste jagamisele X-, Y- ja Z-põlvkonnaks. „See on lihtsustav müüt. Kui ütleme, et selles või teises vanuses inimesed on nii- ja naasugused, siis tugevdame eelarvamusi, mis ei pruugi olla tõesed.
Nii võtame ära võimaluse suhtuda igasse inimesse, olenemata tema east, avatud meelega ja personaalselt, näha temas erilist ja unikaalset isiksust. Et samasse põlvkonda kuuluvates inimestes on üldiselt midagi sarnast, määrab kultuuritaust ja sarnane kogemuste keskkond. Kultuur ja tehnoloogia, mida põlvkond kasutab, annab kaasa ühise kogemuse ja sarnased arusaamised. Praeguste 40–60-aastaste infotehnoloogilised ja kultuurikogemused erinevad 10–20-aastaste kogemustest. Endaga sarnastega on kergem suhelda, neid on lihtsam mõista. Et ühiskond oleks jätkusuutlik ja terve, on vaja erinevused esile tuua, kuid mitte põlvkondi üksteisele vastandada või mõnd põlvkonda teiste hulgast kui edumeelsemat esile tõsta. Üks ei ole parem kui teine. Oluline on koostöö.”
Sobivad ametid
Vaimset tööd ehk teadmust nõudvat tööd on järjest rohkem, seetõttu saame öelda, et vanemaealised võivad kauem tööd teha. „Kui väsib füüsis ja jäädakse haigeks, siis ei pruugi vaim alati samas tempos väsida, sest meie bioloogiline ja sotsiaalne vanus on erinevad,” selgitab Elenurm. Tema sõnul on vanemaealise tööjõuga arvestamine möödapääsmatu. „Töötingimusi saab kohandada, kui keha väsib. Saksamaal on vanemaealiste füüsilistest vajadustest lähtudes töökohti kohandatud. Suurbritannias tegutsevad vanemaealiste ülikoolid, programmid vanusele 50+, et neil oleks võimalik omandada uusi teadmisi. Inimesed tahavad õppida ja areneda, east olenemata,” selgitab psühholoog.
„See, mida inimene on elu jooksul treeninud ja harjutanud, pigem püsib ja isegi paraneb vanuse suurenedes. Näiteks vanemaealisel autojuhil, kes on iga päev roolis, on kiirem reaktsioon kui noorematel vähese kogemusega juhtidel. Paranevad need võimed, mida iga päev kasutame ja rakendame, ja seda olenemata east.” Kuigi vaimsed võimed ehk tähelepanuvõime, keskendumine, mälu ja loogiline mõtlemine pole enam nii kiire ja särav kui noortel, siis vastukaaluks areneb välja sotsiaalne küpsus.

„See on vanemaealiste puhul peamine, mida võiksime edaspidi arvestada, et kaaluda, millistes ametites saaksime neid rakendada senisest enam. Uuringud näitavad, et heas toonuses vanemaealised sobivad ametitesse, mis nõuavad pikaajalist kogemust ning käe- ja vaimuharjutamist, näiteks arsti või õpetaja amet, keeruliste konstruktsioonidega seotud inseneritöö. Armsaks ja harjumuspäraseks saanud omases valdkonnas õppimisvõime pigem kasvab aastateganing juurde õppimine pole probleem, vaid pigem põnev
väljakutse,” märgib Elenurm.

Ta lisab, et vanemaealistele sobivad ka mentori ja konsultandi rollid – kui oma teema ja selle ajaloo tundmisele lisandub inimeste tundmine ja elu jooksul kogunenud oskus tasakaalukalt suhelda, siis on kasu mitmekordne.
Negatiivsest pole kasu
Psühholoogiliselt on selge, et tahetakse olla koos omasugustega. Mitmekesisus aitab paremini edasi. „Mainori majanduskooli tudengid on oma rühmatöös öelnud selgelt välja, et vastandumine ja negatiivne kõnepruuk – üks põlvkond on hea ja teine halb – ei vii kuhugi. Kui panna kokku ühe väärtused ja teise puudused, siis saame palju parema meeskonna. Praegune noor põlvkond on selle juba avastanud, andke neile vaid aega selle teostamiseks. Seega – oluline on koostöö, mitte vastandumine,” tõdeb Elenurm.
Lojaalsus ja töökus ei sõltu vanusest
Kogemustest vanemaealistega räägivad Ettevõtluskõrgkooli Mainor esimese kursuse üliõpilased ainult head.
Rene (29): „Meie ettevõttes on kõige noorem töötaja 25-aastane ja kõige vanem töötaja 74-aastane. Enamik töötajad jääb 29–59 aasta vahele. Uurisin kõige nooremalt ja ke vanemalt töötajalt, kuidas neile mõjuvad töökollektiivi liikmete suured vanusevahed. Kõige noorem ütles, et ta on vanematelt töötajatelt õppinud stabiilsust ja töökust. Kõige eakam töötaja märkis, et talle mõjuvad nooremad kolleegid vaimselt ja emotsionaalselt vitaalsust lisavalt ning ta ei tunne, et oleks meeskonnas kuidagi tõrjutud. Ta lisas, et vanuseline erinevus pigem muudab meid dünaamilisemaks ja et igaühe kogemus on väärtuslik. Olen kontoritöötajatest kõige noorem. Vanemad kolleegid on saanud abi ja nõu, kuidas teha infotehnoloogia abiga tööd kiiremini ja efektiivsemalt. Olen nendelt õppinud töökust. Töölaua taga ei loeta ajalehti, vaid tehakse oma asi lõpuni, võetakse paus ja jalutatakse õues ning siis tullakse tagasi tööle.”
Esimese kursuse üliõpilane Anu (43) nendib, et lojaalsus ja töökus ei sõltu vanusest, vaid sellest, kas töötajat väärtustatakse tehtud töö eest. „Olen olnud ettevõtte kõige noorem töötaja ning kuulunud keskmise vanusega töötajate hulka. Praegu töötan ettevõttes, kus personali keskmine vanus on 46 aastat. Vanemad kolleegid on alustanud koos ettevõttega ning nooremad on tööle tulnud alles mõne kuu eest. Eakamate tööpanus on ikka veel märkimisväärne, hoolimata nende küllalt kõrgest vanusest. Z-põlvkonda kuuluvaid kolleege tavapäraste motivaatoritega ei innusta. Nende eelistus on töötada põnevate lahendustega, kuid nende süvenemisvõime on katkendlik ja nad ei oska veel näha suurt pilti.”
Ilmunud: Eesti Päevaleht, 11.12.2018
Autor: Helve Laasik, ajakirjanik
Foto: Priit Simson
http://epl.delfi.ee/ukski-polvkond-pole-parem-kui-teine
10.12.2018: Järjekindlus ei ole jäärapäisus
06.12.2018: Kas lihtsalt kohustuslik kirjandus või uus juhtimis- ja ettevõtluspiibel
28.11.2018: Janus Paurman: normaalse riigi kulud ei tohiks elust kiiremini kasvada
19.11.2018: Kristjan Liivamägi: konservatiivsete pensionifondide reaaltootlus jääb lähiaastatel negatiivseks
12.11.2018: Kas Avatud Kõrgkooli tuleb minna siis, kui teistes koolides enam midagi õppida ei ole?
09.11.2018: Janus Paurman: maksureform pani eestlased ise ümbrikupalka nõudma
06.11.2018: Rektor Mait Rungi inauguratsioonikõne