Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Suur-Sõjamäe 10a, Tallinn, Estonia eek@eek.ee +372 610 1900

Uudised

  • 18.02.2019: Suur töövarjutamine Ülemiste Citys
  • 15.02.2019: Edinburghi professor: Eesti idufirmade tehnoloogiat on riigist liiga lihtne välja viia
  • 14.02.2019: Eesti üliõpilaste diskrimineerimine Tartu Ülikoolis on ebaseaduslik
  • 13.02.2019: Suur töövarjupäev Ülemiste Citys
  • 11.02.2019: Anname tuleviku tegijatele hoogu
  • 07.02.2019: Kvaliteet ja kliendi ootused on ajas kiiresti muutuvad
  • 05.02.2019: Hakkame ettevõtlikke teadlasi karistama?
  • 01.02.2019: 80% jamadest pärineb suhtlemisprügist
  • 23.01.2019: Me ei jaksa pidevalt muutuda

    Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor õppejõud Taimi Elenurm ütleb, et pidevad muutused väsitavad ühiskonda. Käibele on tulnud müüt, et vanemaealised püüavad elu eest senist säilitada ja sissetallatud rada käia. „Küsimus on sildis ehk selles, millise nurga alt on kombeks seda nähtust käsitleda: kas inimene on stagneerunud ja vanas kinni või ta austab traditsioone?” küsib Ettevõtluskõrgkool Mainor õppejõud Taimi Elenurm.

    Pärast 40. eluaastat pole kehalised ja intellektuaalsed võimed enam nii head, kuid sotsiaalsed oskused arenevad jõudsalt edasi ja püsivad kõrge eani. „On väidetud, et pärast 40. eluaastaid sotsiaalne küpsus alles saabub. See avaldub elu püsiväärtuste esiplaanile seadmises. Moevooludega ei minda enam nii kergesti kaasa. Võimalik, et vanemaealised toovad esile traditsioone või seda, mis nende põlvkonna mõttes on säilitamist väärt. Kõike eelnevat pole vaja ümber lükata, me ei saa lõputult muutuda, sest vaim ja ühiskond väsib. Seega pakub vanema põlvkonna hoiak - et senist alal hoida - ka noorematele võimalust kaaluda, mida tasub muuta ja mida mitte. Uus mudel ei pruugi kõiges ja alati olla tingimata eelmisest parem. Me ei jaksa pidevalt muutuda, midagi peab olema, mis püsib. Võib-olla oskab vanem põlvkond hinnata säilitamisväärset, ehk on nende missioon selle väljasõelumise vajadusele tähelepanu pöörata. Kui oleks kuulajaid. Vanades kultuurides on see ju nii - vanemaid austatakse,” räägib õppejõud. Eesti riik on noor. See, mis on väärt säilitamist kui traditsioon, mida tahame läbi aastasadade alles hoida, hakkab ka organisatsioonikultuuri mõjutama. „Enim mõju avaldavad organisatsioonide staažikamad töötajad, olenemata nende biloloogilisest vanusest,” selgitab Mainori õppejõud Taimi Elenurm.

    Ealised iseärasused ja vajaduste muutumise tingib bioloogiline vananemine. Elukaare nooremal etapil ehk 20.-30. eluaastates otsitakse oma teed ja tahetakse koguda võimalikult erinevaid kogemusi. Sellel ajal on täiesti loomulik vahetada organisatsioone, meeskondi ja töökohti. 30-50-aastaselt ehk küpsuse ajal püütakse enamasti saavutada stabiilset positsiooni oma valdkonnas ning kindlustada endale sissetulek ja staatus. See peaks tagama vahendid, et nii pere ülal pidada kui ka teiste hulgast eristuda. On loomulik, et esikohale tõusevad materiaalsed väärtused - rahaga mõõdetakse nii oma positsiooni teiste hulgas kui ka toimetulekut ja tähendust. Alates 40. aastatest kerkivad sotsiaalsed väärtused rohkem esile.

    Muutuvad vajadused

    Me peaksime igalt põlvkonnalt võtma üle väärtuslikuma - noortelt kogemuste ja uue otsingu, keskealistelt materiaalsete ressursside loomise püüu ning vanemaealistelt kogemuste edasiandmise ja elu püsiväärtuste säilitamise soovi. Sotsiaalsed suhted, toetamine, ühiskonna sidusus - seda hakatakse enam märkama ja väärtustama alates 40. aastatest. Aga igas põlvkonnas on erandeid.

    Kas vanem põlvkond on kuulekas või nad kuulavad ära ja mõtlevad järele? Kas nad on oma tööle ja organisatsioonile lojaalsed? „Ehk on nad oma harjumustele lojaalsed, sealhulgas tööharjumustele.” Kas ületunnid on paratamatus või võimalus? „Vastus oleneb sellest, kuidas enne loetletud nähtusi sildistame, kas need on meie jaoks head või halvad. Sellesse suhtumine võib ajaloos muutuda.” Kas ületunnid on praegu auasi või mitte? „Vanasti olid, praegu enam mitte.”

    Turvalised töökohad

    Ealised iseärasused tulenevad bioloogilisest vananemisest, need on kõikidel põlvkondadel samad. Need pole eelised ega puudused, need lihtsalt on. Kui inimene on oma keha ja vaimu elu jooksul treeninud, püsivad need kauem võimekad. 
    Tervelt elatud aastaid on meil Eestis eri uuringute järgi vaid 56, ütleb Taimi Elenurm. „Vanemas eas võivad endast märku hakata andma krooniliste haiguste esimesed sümptomid. Alates 50. eluaastast on olulised tervis ja tempo ning töörütmid. Seda õnnestub vanemal põlvkonnal nooremale õpetada. Et nad pööravad rohkem tähelepanu tervisele kui väljanägemisele, on jällegi ealine iseärasus. Enam pole vaja olla vastassugupoole jaoks atraktiivne, see periood on möödas. Nüüd on püsimajäämine olulisem, et jaksata elada tervena ning mitte jääda hooldatavaks. See määrab ka väärtused.” Oma tee on leitud. Seda, mis on toonud edu, hoitakse alles.

    Kahtlemata ei lähe siis uued asjad enam nii hästi peale. Uut tuleks otsida valdkondadest, mis on võõramad või keskkonna muutumise tõttu paratamatud. Alal hoitavad püsiväärtused ja õpitavad uued asjad valib oma teekonnal eraldi iga isik, meeskond, põlvkond. 
    Organisatsioonis tasuks rõhutada traditsioone, mitte stagneerumist ja vanasse kinnijäämist. „Tuleks märgata põlvkondade koostöö võimalusi: mis on igaühe eelised ja mida on igaühelt õppida?”

    Töökohad on meil praegu ebaturvalised, lepingud ebapüsivad, töösuhted paindlikud. Kui võrrelda palkasid, siis statistika järgi saavad vanemaealised samasuguse töö eest keskealiste palgast 79%. See tekitab alaväärsustunnet ja küsimusi. Sellist palgalõhet saaks kompenseerida töökoha kindlusega. „Kuid meil on ebaturvalised sotsiaalsete garantiideta lepingud enamasti vanemaealistel või väga noortel. Kui vanem põlvkond teeb kvaliteetset tööd oma valdkonnas, miks käituda siis nendega ebaõiglaselt? Tulemus on irisev vanainimene, kes ei taha ega suudagi lõpuks ajaga kaasas käia,” märgib Elenurm (pildil).


    Keskenduvad olemasolevale

    Vanemaealised on aja jooksul selgeks saanud, et unistused ja ideaalid on enamiku jaoks ainult selleks, et teele asuda, mitte kohale jõuda. Suur osa tööjõudu on tervise ja olemasoleva säilitamisele keskendunud vanainimesed, kes on ehk sundinud end olema vähenõudlikud. Vähenõudlikkust eeldatakse neilt praegu palju.„Minu meelest pole siin midagi uut, see on kogu aeg nii, vastuolu lahkuvate ja pealekasvavate põlvkondade vahel on inimlik ja igavene,” tõdeb Taimi Elenurm. Vanema põlvkonna vähenõudlikkuse või negatiivsete joonte rõhutamine paraku lõhestab ühiskonda. 
    "Uut tuleks otsida valdkondadest, mis on võõramad või keskkonna muutumise tõttu lihtsalt paratamatud."

    • Vanemaealised on leplikumad
      Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor üliõpilaste rühmatööst selgus, et lihtsatele teenindavatele töödele ehk müüjateks, koristajateks, köögitöölisteks, põllutöölisteks jne on praegu võimalik leida vaid vanemaealisi, sest nooremad ei tule neid tegema madala palga ja pikkade tööpäevade pärast.

    Ilmunud: Eesti Päevaleht, 23.01.2019
    Autor: Helve Laasik, ajakirjanik
    http://epl.delfi.ee/news/forte/me-ei-jaksa-pidevalt-muutuda-midagi-peab-olema-mis-pusib?id=85080097 

  • 20.01.2019: 3 raamatut, mida iga juht peaks lugema
  • 18.01.2019: Minu idee on parem kui sinu idee!
  • 16.01.2019: Ülemiste City’s luuakse rahvusvaheline äri- ja haridusvõrgustik
  • 14.01.2019: Airbnb maksude tasumata jätmine on suur ja kallis risk
  • 12.01.2019: EEK vilistlase lugu: Kas Eesti teatri kaotus?
  • 10.01.2019: Kas vanemaealised on õppimisvõimelised ja mida on neilt õppida?
  • 07.01.2019: Google viib Eestist välja maksuvabalt miljoneid eurosid

2018