Uudised

• 12.12.2018: Ükski põlvkond ei ole parem kui teine
• 07.12.2018: Järjekindlus ei ole jäärapäisus

  Koostöömudelite loengusari võib tunduda igavalt üldine või hoopis elumuutev kogemus. See on suhtumise küsimus. Mina otsustasin otsida vastuseid küsimustele, mida ma ei olnud veel jõudnud formuleeridagi. Jagan oma kõige olulisemaid mõtted ja valusaid taipamishetki, mille Mats Soomre loengutest kaasa võtsin.
  
  Oskus näha head
  Ma ju teadsin ja olin korduvalt kuulnud ütlust, et “No jaa, inimesi on ikka igasuguseid”. Tavaliselt on selle lause toon negatiivne ja nii võtsin seda ka mina seni, kuni vastupidine sai tõestatud. Minu senistes töökohtades ja koolides on ikka olnud inimesi, kes on “rasked”, tüütud, “teravad” jne. Alati on olnud suhtumine, et lihtsam on nendega koostööd ja suhtlemist vältida, kui et riskida ise haiget saamise või tülidega. Sealjuures iial teada saamata, mis oleks võinud olla kasulikku vastupidises – suhtlemises, tundma õppimises, koostöös. Ja siin saabki kõik alguse minust endast, minu suhtumisest ja hoiakust.

  
  Nüüd ma tean, et jonnimisel ja vaidlemisel
  ning järjekindlusel ja jäärapäisusel on vahe.
  Tean ka seda, et minu abikaasa pole mitte pessimist,
  vaid skeptik, kes teadlasena januneb informatsiooni järele
  ja teeb mõttes aeganõudvad katsed enne,
  kui otsustab millegi kasuks või kahjuks.

  
  
  Tahan rõhutada, et inimesed ongi  kõik erinevad. Me võiksime kokku leppida, et aktsepteerime üksteist tervikuna – tugevate ja nõrkadena, hoides samaaegselt positiivset hoiakut ja suhtumist ning suunates tähelepanu üksteise tugevustele ja võimalustele. Niimoodi saab alguse tugev meeskonnahing ja edasi juba väärikad töötulemused.

  Julgus küsida
  Üks teine oluline mõte, mille kindlasti kaasa võtan ja endas kasvatan, on julgus küsida. Mulle tundub, et inimesed meie kultuuriruumis lihtsalt ei julge küsida. Koomiline on mõelda neile igapäevasituatsioonidele, kus oleme mõtlike nägudega (püüdes manada ette võimalikult enesekindla pilgu), kuid peas on täielik segadus. Küsimused vasardavad peas, aga küsima ju ka ei hakka. Vahel on peas segadus, aga ei oska ka ühtegi küsimust formuleerida. Tundub, nagu oleks lihtsam eeldada ja pärast vigu parandada. Aga elu on huvitav – selleks, et julgeks ja tugevaks saada, tuleb kõigepealt haavatav olla. Ajapikku ja pidevalt harjutades õpime õigeid küsimusi küsima, eeldustest vabanema ja tulemusena nautima kergemat, segadustest vaba elu kollektiivis ja kodus.

  Oma tugevustega harjumine
  Kuuldes Belbinist, hakkas mind huvitama, milline olen mina ise meeskonnaliikmena. Arvasin, et olen hea rutiini taluja ja teostaja. Testist ilmnev oli pehmelt öeldes üllatav. Selgus, et minu tugevusteks on innovaatorina ideid genereerida ja peaaegu samaväärselt olla meeskonnatöötaja ning kujundaja. Testi järgi meeldib mulle kõige vähem viimistleda ja detailidega tegeleda ning teha rutiinset tegevust pikema aja vältel – ehk kõike seda, mida pidasin enda tugevusteks. Olen kogu elu arvanud, et ma ei ole hea suhtleja ega meeskonnatöötaja. Selle üle veidi mõelnud, oskan seda seletada üleüldise kalduvusega tunnetada nõrkusi kaalukamalt kui positiivseid nähtusi. Arvan, et see on omane paljudele inimestele ja ühtlasi ka halvav, kuna pärsib arengut. See tähendab, et kuigi ma tean, et mulle tegelikult meeldib suhelda ja minus on ka kirg juhtida ning asju ette võtta, siis pidev võrdlus mingi ideaaliga või teiste inimestega, on mind pannud unustama oma tugevusi ning keskenduma nõrkustele. See tekitab vildaka nägemuse endast ja nõuab palju rohkem energiat, sest tekib pidev rahulolematuse tunne. Seega on testi tulemus positiivses võtmes mu pea korralikult sassi ajanud, sest nüüd näen enda rolli ja kasu meeskonnas hoopis uues valguses.

  Kuidas oma tugevusi professionaalselt ja meeskonnas kasutada saan?
  Graafilise disaineri ülesanne on välja selgitada probleem ja otsida lahendusi kasutajast/kliendist lähtuvalt. Siin tuleb suureks kasuks empaatiavõime ja info hankimine. Disainerina pean aru saama asja tuumast ja tõelisest probleemist selleks, et luua kõige õigem, mugavam ja parem lahendus. Seda ülesannet oleks võimatu täita ilma vahetu suhtluseta ja õigete küsimuste esitamiseta.
  
  Inimesena olen tänu empaatiavõimele õppinud mõistma erinevaid osapooli. Tihti olen sellistes olukordades vaatlejaks ning kergekäeliselt emotsionaalselt pingelistesse olukordadesse ei sekku. Proovin küsimisega aidata osapooltel näha lahendusi ja mõista teisi. Minus peituv diplomaat aitab konflikte pehmendada ja liikuda vastasseisust edasi lahendust toovate tegevuste poole.
  
  Tunnen ennast aga palju kindlamalt, kui minu kõrval on konkreetne inimene. Hästi toimivas meeskonnas on vaja minu kõrvale tugevat hindajat ja teostajat, kes on praktilise mõtlemisega, suudab vastu võtta otsuseid ning koostada selgeid tegevusplaane.

  Kokkuvõtvalt on mul väga hea meel, et olen koostöömudelite loengutest ja Belbini testist saanud enesekindlust juurde. Loengud sundisid mind lisaks materjaliga tutvumisele ka enda jaoks aega võtma ja introspektsiooni tegema. Julgen tunda ennast kindlamalt oma tugevustes ja mitte lasta end seesmiselt nõrgestada keskendudes nõrkustele – see on nagu pideva puudujäägi all toimetamine. Usun, et mind aitavad kiiremini edasi entusiasm ja optimistlik hoiak nii enda kui väliskeskkonna suhtes.

  Mari-Liis Link
  Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor graafilise disaini III kursuse tudeng
  Tutvu graafilise disaini erialaga siin.

  
  

• 06.12.2018: Kas lihtsalt kohustuslik kirjandus või uus juhtimis- ja ettevõtluspiibel
• 28.11.2018: Janus Paurman: normaalse riigi kulud ei tohiks elust kiiremini kasvada
• 13.11.2018: Kristjan Liivamägi: konservatiivsete pensionifondide reaaltootlus jääb lähiaastatel negatiivseks
• 12.11.2018: Kas Avatud Kõrgkooli tuleb minna siis, kui teistes koolides enam midagi õppida ei ole?
• 12.11.2018: Janus Paurman: maksureform pani eestlased ise ümbrikupalka nõudma
• 06.11.2018: Rekror Mait Rungi inauguratsioonikõne