Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Suur-Sõjamäe 10a, Tallinn, Estonia eek@eek.ee +372 610 1900
UUDISED

2020

  • 23.09.2020: sTARTUp Gaming 2020
  • 16.09.2020: 8. oktoobril toimub ettevõtluskonverents „How to avoid getting stuck into today’s world”
  • 14.09.2020: Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu kutsub visioonipäevale
  • 11.09.2020: Tööpakkumine: Tartu õppekorralduse spetsialist
  • 10.09.2020: Aasta Tegu 2019 auhindade üleandmine - Cleveroni Akadeemia
  • 08.09.2020: Koroonaviiruse COVID-19 leviku tõkestamise ennetusabinõud, soovitused ning juhised haigusjuhtumi avastamise korral
  • 31.08.2020: Meie suudame mõjutada noorte juhtide tulevikuotsuseid
  • 27.08.2020: Cleveroni Akadeemia pälvis Regionaalmaasika auhinna
  • 30.07.2020: Turismisettevõtjal ei ole probleeme. Ainult väljakutsed.
  • 24.07.2020: Tööpakkumine: tarkvaraarenduse õppejõud
  • 22.07.2020: Tööpakkumine: õppekorralduse peaspetsialist
  • 09.07.2020: 29. lennu parimad lõputööd ja cum laude lõpetajad
  • 06.07.2020: 2020/2021 õppeaastal juhib Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu EEK Mainor
  • 03.07.2020: EEK tudengi lugu: Marje Kirsipuu - eduelamuste otsinguil
  • 30.06.2020: Kadi Pärnits: peame tagama inimestele töö ja piisava sissetuleku

    Legendaarse ettevõtja Ülo Pärnitsa elutööd jätkav minia, AS-i Mainor juht Kadi Pärnits usub, et tarkade ja andekate inimeste Eestis hoidmiseks on oluline pakkuda neile arendavat keskkonda. Ja Ülemiste Citys seda tehakse. Ta kinnitab, et ettevõttes on kõige olulisem inimene, sest inimesteta poleks ka ettevõtet. Juhi ülesanne on tagada inimese areng, jälgida, kaasa mõelda ja edasi õppima utsitada. „Doktoriõppesse lähed? Aga millal sa lähed?” toob Pärnits näiteks. Paljud ettevõtjad küsivad oma inimestelt, millal nad viimati õppimas käisid. Jah, see on kohati ebamugav, sest nõuab paindlikkust töös ja pingutust. Aga see tasub ära, sest vastu saad hea tulemuse.

    Olite ametiühingujuht, nüüd ettevõtluses. Need on esmapilgul üsna vastandlikud alad. Kuidas ametiühingutöö kogemus teid ettevõtluses toetab?
    Need ei ole vastuolulised ametid. Juhtimine on ikka juhtimine ja asjade ärategemine on asjade ärategemine. Mulle meeldib töötada inimestega, teha olulisi asju tarkade inimestega. Kui see on sulle omane, siis pole väga vahet, mis valdkonnas see toimub. Olen ametiühinguaja eest väga tänulik. See õpetas seadusi tundma, läbirääkimisi pidama, kokkuleppeid tegema, inimestega suhtlema ja majandust tundma.

    Ametiühingus on palju vabatahtlikku tööd, mis õpetab tulemuse saavutamiseks inimestega hästi läbi saama. Raha ega võim seal ei mõjuta. Ettevõtluses on mõjutada kohati kergem, küll aga on eesmärgid rangelt paberil ja need tuleb saavutada. Läbi väga selgete mõõdikute on ka kergem aru saada, kas tegemist on inimesega, kes suudab eesmärkideni jõuda.

    Mainoriga oleme perekondlike sidemete kaudu kogu aeg seotud olnud. Mina olin alates 2007. aastast ettevõtluskõrgkoolis, siis kaitsesin doktorikraadi. Kui Ülo Pärnitsat enam ei olnud, tuli laiem Mainori juhtimine ja praegu paljuski linnaku arendamine. Õpetan praegugi kõrgkoolis paindlikke ja turvalisi töösuhteid, mis oli ka mu doktoritöö teema.

    Olete alati soovinud juhirolli? Naudite seda?
    Kõik inimesed ei pea ettevõtte juhina töötama või sellest unistama. Elu on niimoodi läinud. Ma kindlasti ei oleks praegu Mainoris, kui siin oleks igav. Iga päev tulen tööle ja olen tänulik, et mul on selline võimalus. Kui olen millegi pärast nördinud, siis tuletan endale meelde, et see on suur võimalus ega ole tõelist paljude võimalustega ametit, kus kõik läheks ainult libedalt.

    Kui oleme riigina suletud ja kakleme müstiliste vaenlastega, siis talendid, ka meie lapsed, hääletavad jalgadega.


    Kas peab tahtma olla juht? Mugavam on mitte võtta sellist vastutust. Eriti naised jäävad sageli tagaplaanile.
    Me ei pea juhid olema. Aga siis tuleb leppida, et teised teevad suuri otsuseid ja asju, mida tahaksid ise teha, võib-olla ka teistmoodi ja paremini. Sageli tundub tagaplaanile jäämine naistele ka enda ressursi kokkuhoiu mõttes õige valik, mõeldakse, et niigi on palju teha. Sellega teevad paljud naised vea. Nad oleksid väga head juhid ja saaksid rohkem ellu viia ideid, mis kõrvalt vaadates jäävad tegemata.

    Mainor on pildis kõrgkooli ja Ülemiste linnakuga, aga valdusfirma portfellis on ka puidutööstus, metallitööstus ja energeetika.
    Tahaksime ka tööstuse arendamise kaudu ühiskonnale rohkem tagasi anda. Tööstus ei ole ammu enam ainult treipingi taga materjali töötlemine. Töö käib väga intelligentsete masinatega, nii et haakub vägagi meie missiooniga arendada inimesi ja luua neile selleks võimalusi. Tööstuse digiteerimine, mida oleme oma tehastes teinud, vajab intelligentsust ja ajupotentsiaali arendamist. Energeetika on oluline osa Ülemiste linnaku keskkonnasäästlikumaks muutmises ja oma inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamises, mis taandub inimeste ja eluvaate arendamisele.

    Mainori missioon tervikuna on luua tuntud, tunnustatud ja ihaldatud õpi-, elu- ja töökeskkond. See on väga suur ambitsioon. Keskkond talendikatele inimestele, juhtidele ja ettevõtetele, kes koos mõjutaksid nii meie kui ka maailma majandust. Ja see koosneb väga erinevatest asjadest.

    Äärmiselt oluline on kinnisvarakeskkond, teenused kogukonnale. Siis teadmised ja kool talendikatele ettevõtjatele. Väliskeskkonna tähtsust ei tohi alahinnata. Energeetiline jätkusuutlikkus, rohelisus, mis kogub populaarsust ja muutub üha olulisemaks. Need valdkonnad on orgaaniliselt üksteisega seotud. Keskne on Ülemiste linnak ja vähemal või rohkemal määral linnaku teenistuses olevad osised.

    Kumb on olulisem, kas kasum või inimeste heaolu?
    Me ei maksimeeri alati kasumit, vaid vaatame keskkonna loomist kui missiooni. Et siin oleks noortel talentidel koht, kuhu tulla, et nad ei läheks ära. Et siin oleks nii arenevatel kui ka juba tippettevõtetel soodne keskkond uuenduslike ärimudelite rakendamiseks. Väike lisandväärtus on meie majanduse kõige olulisem probleem. Kui saame lisandväärtuse kasvule kaasa aidata, on meie missioon õnnestunud.

    Eks äriühingu kõige olulisem eesmärk ole, et aktsionärid oleksid rahul. Aga rahulolu on erinev. Rahvusvaheliste korporatsioonide siinsetel üksustel on keerulisem, sest firma poliitika määratakse mujal. Aga omamaised ettevõtted, kes ise otsustavad, saaksid rohkem vaadata, et omanikud oleksid rahul, aga investeeritaks ka inimestesse ja haridusse.

    Mida on tarvis talentide rakendamiseks?
    Meil on tuumaks targa äri linnak, mida alustasid Ülo Pärnits ja Gunnar Kobin. Siin on valdavalt tehnoloogiakesksed ettevõtted ja talendikad inimesed. Neid me ainult Eestist ei saa. Oluline on rahvusvaheliste kõrgkoolidega võrgustumine, et saada tarkust ja talendivoogu. Viimase aja küsimus on kiire kasvukeskkond. Maiuspala kõigile riikidele on arendusteaduskeskused, eriti suurte ettevõtete arenduskeskused. Valdavalt on meil lisandväärtust ja tööd pakkuvad keskmised ja väikesed ettevõtted, aga suured ettevõtted suudavad luua innovatsioonivõrgustikke, kus ka teised ettevõtted saavad tööd ja tegemist ning koolid endale partnereid. Teadusarenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukavas 2035. aastani saime erialaliitude, haridus- ja teadusministeeriumi ning majandusministeeriumiga mõtestada, mida on vaja, et meil oleks parem palk, et noored ei lahkuks.

    Selleks et ettevõtete teadus- ja arenduskulud moodustaksid 2% SKP-st, on vaja rohkem ettevõtlusega koos töötavaid teadlasi. Meil on vaja innovatsioonikeskust, mis aitab ettevõtetel ja doktorikraadiga inimestel koostööd teha. Oluline on rahastus, võime korralikest fondidest raha siia liigutada. Riik ise ei peaks 2% SKP-st kulutama üksnes kaitsele või sisejulgeolekule, vaid ka selleks, et ühiskond areneks ja just korralikult rahastatud teadustöö kaudu. Keskkonda luues peab olema täisahel: kasvukeskkond suurtele ja väikestele ettevõtetele, tootearendusvõime, mentorsüsteem, digivõime ja katsekeskkond.

    Kas linnakus on seda kõike lihtsam teha?
    Jah, algatada, teha katseosa. Aga üksi ei suuda me midagi. Tulemuslikuks tegutsemiseks on tarvis koostööd Tallinna, Eesti ja Põhjamaadega. Oleme praegu Baltimaade suurim ärilinnak ja selle üle uhked, aga pikk tee on veel käia.

    Tõite esile, et meie majanduse suurim probleem on väike lisandväärtus. Kuidas meie majandusel läheb?
    Eks me sügisel näe selgemat pilti, kuidas on kriis mõjunud. Kindlasti toimub mõningane puhastumine. Ka meie linnaku jaoks kõige olulisemal, IT-sektoril läheb loodetavasti hästi. Osa firmasid kindlasti võidab, aga peame tõsiselt mõtlema, kuidas lisandväärtust juurde luua. Et ettevõtted ja tarkus töötaksid homme rohkem käsikäes kui täna.

    Ülikoolid ütlevad, et ettevõtted ei tee koostööd, ja ettevõtted kurdavad, et ülikoolid ei õpeta vajalikku. Kuidas seda vastuolu lahendada?
    Sihikindla ja planeeritud tegevusega, nagu teised riigid on teinud. On süsteeme, mis aitavad doktorante ja teadlasi rohkem ettevõtlusse integreerida. Peame hindama nende tööd, kui palju nad on aidanud lisandväärtusega toodet või teenust luua. Et nad saaksid liikuda ettevõtetesse ja tagasi. Kindlasti peavad siin olema toetusmeetmed, et ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toodetesse lisanduks rohkem teadusuuendusi.

    Ettevõtted vajavad tuge ja abi kasvõi rahvusvahelistest fondidest, mis praegu toimivad rohkem kõrghariduse tarbeks ja millega ettevõtlus on vähem seotud. Oluline on, et kõrgkoole hinnataks ja jälgitaks, et nad suudaksid olla interdistsiplinaarsed. Ühte toodet või teenust ainult ühe teaduskonna raames ei tee. Tarvis on mitut spetsialisti ja rühma. Ka muu maailm liigub selle poole. See tähendab kõigi jaoks avatust ja koostööd. Edulugusid peaks kindlasti rohkem näitama, see kannustab. Lõpuks on asi küllalt lihtne: inimesed tahavad paremat palka, et lubada endale rohkem kui lihtsalt leiba.

    Väikeses riigis on teadlasi vähe.
    Teadlaste vähene juurdevool on meie kitsaskoht. Siseturg on väike ja peame ressursiga väga korralikult ümber käima. Teisalt oleme dünaamilised ja ettevõtlikud. Inimesed leiavad lahendusi, eriti kriisi ajal. Tänu digioskuste kõrgele tasemele on Eesti majanduses palju võita. Kriisis suutsime end kiiresti koju organiseerida ja pärast kiiresti tagasi kontoritesse. Saime organiseeritud tegevusega hakkama, hoidsime ära olukorra eskaleerumise ja tervishoiu kokkukukkumise. Usun, et väljast vaadates tundume teistelegi väga edukad. Ja see on oluline, sest kui suured kontsernid kaaluvad, kuhu ettevõtteid viia, vaadatakse esimeseks organiseeritust ja töökultuuri. Ja kindlasti nüüd veel rohkem digioskusi.

    Aga on meil neile piisavalt töötajaid pakkuda?
    Selleks et siia tuleks arendus- ja teadusüksusi, on tarvis talentide voogu. Selleks peavad kõik kõrgkoolid seljad kokku panema ja tegutsema rahvusvaheliselt, et siia andekaid inimesi tuua. Nende läbilöömist peab toetama kogu keskkond, kogu Eesti tervikuna. Märksõnad on avatus ja tarkus.

    Kui Eesti ei tõmba ligi leidlikke ja ettevõtlikke inimesi, kirjutame alla enda vaesusele.



    Et me ei saadaks maailmale sõnumit, et me ei oota kedagi?
    Vaatame statistikat. Kuidas oleme talentidele avatud? Seda näitab Global Talent Competitiveness Index. 2020. aastal oleme 132 riigi seas esimeses pooles, 24. kohal. Põhjamaad on kõik eespool. Miks? Nad on inimkesksed ja tolerantsed. Kas neil ei ole eeskirju, kas nad lasevad kõik soovijad sisse? Ei, neil on ka planeeritud tegevus, aga läbiv idee on ikkagi globaliseerumist ja sellest tulenevat teadmust jaatav mõtlemine.

    Eesti on tolerantsuse poolest edetabeli lõpuosas. Samuti allpool keskmist tarkade inimeste juurdesaamise, palkamisvõime, klastri arenguvõime ja koostöösoovi poolest.
    Peame tegema selgeks, mis tooteid me arendada tahame ja kuhu võiks panustada.

    Koroonapuhangu tõttu ei saa välistudengid siia tulla. Mil määral see teid mõjutab?
    See mõjutab kõiki üle maailma, haridust ja teadust. Kõik on tudengite mõttes samas olukorras ja tõenäoliselt tuleb sügisel kaugõpe. Loodame, et kui esimene semester saab läbi, siis on neil tudengitel, kes on kõik eksamid ära teinud ja maksud maksnud, võimalik Eestisse tulla ja meie saame omakorda mujale õppima minna. Aga üldiselt saame hakkama. Peame lähenema mõistuspäraselt, mitte pugema rahva tervise taha siis, kui selle taha ei ole mõtet pugeda.

    Kriis on meie vaimset tervist räsinud – tulistamine, autode põletamine, vägivald. Inimesed elavad end välja viisidel, mida poleks oodanud.
    Kriisi oli keeruline taluda ja see mõjus kõigi vaimule. Tasakaalust väljas olekut näitab seegi, et oleme rohkem alkoholi tarbima hakanud.

    Kaugtöö muutus väga populaarseks.
    Statistika järgi pakkusid kaugtööd pooled ettevõtted, tõsist kaugtööd tehti ehk 25%-s. Üldiselt on ettevõtete kaugtöövalmidus suurenenud. Ühest küljest on see meeldiv muutus, aga mida see on laiemalt kaasa toonud, mis on juhtimises toimunud? Ootan neid analüüse huviga. Kaugtöö nõuab teistsuguseid juhtimisinstrumente kui kontoris. Inimtüübid hakkavad teistmoodi mängima. Lõpuks on oluline see, et töö saaks tehtud. Vähetähtis ei ole seegi, millise jõupingutuse ja meeleoluga see saavutatakse.

    Mis teeb kaugtöö juhtimise keeruliseks?
    Juhtimise hea tava tähendab talendipõhist ja inimkeskset juhtimist. Et jõuad iga inimeseni ja arvestad temaga. Mida suurem kollektiiv, seda vähem sa jõuad. Kaugsuhetes panustab osa inimesi vähem, osa rohkem. Hübriidsuhted, kus osa inimesi on kontoris ja osa kodus, on juhtimise mõttes kõige keerulisemad. Et kontoris olevatele inimestele ei langeks jooksvates ülesannetes suurem koormus. Õiglusküsimus tulevikus: kes saavad olla kodus, kes ei saa? Kuidas paindlikkus nende viimasteni jõuab? Kas need, kes ei saa kodus olla, saavad tööpäeva varem lõpetada? See on firma poliitika küsimus. Kodus töötajaid tuleb ka teistmoodi eesmärgistada, meeskonnaks siduda. Sellega tuleb rohkem vaeva näha. Võib-olla me ei taha seda teha, sest see on esialgu võõrastav, tundub lisatöömahukas. Ja muidugi kokkulepped. Edumeelsed ettevõtted on ammu teinud kokkuvõtted, milline on kodune töökeskkond, mis on firma ja mis inimese kulu, milline on tarkvara ja kuidas seda kaitstakse. Inimkeskne juhtimine on väga oluline, kui tahad, et mitmekesised ja andekad inimesed sinuga töötaksid.

    Tahame, et inimesed elaksid kogu Eestis paremini ja neil oleksid laiemad võimalused. Üle Eesti läksid inimesed koju, kuid kiiresti taheti töötajaid tagasi kontorisse, et neid oleks lihtsam juhtida. Paljuski tundus juhtidele, et efektiivsus vähenes. Kas see on hea juhtimine? Kas meie juhtimine lähtub inimesest?
    Juhtimisuuringud näitavad, et dimensioonikas ja väljakutseid pakkuv inimesekeskne juhtimine levib, aga ei ole valdav. Inimesed ja ootused erinevad. Kui juhile midagi tundub, siis seegi on tähtis, sest kõhutunne on oluline parameeter, millest me lähtume. Näiteks arendusvaldkondades, kus igaüks peab pingutama, ei ole väga kindlat etteantud tegutsemisstruktuuri, on vaja näha inimese emotsiooni ja tekitada meeskonnatunnet, ei saa seda kodust hästi teha. Samal ajal on töid, mida saab kodus edukalt teha. Mina hindan inimestega koos ühises ruumis tegutsemist väga, kõrgkoolis peegeldasid ka kõik tudengid, et neile on oluline elav kontakt õppejõuga.

    Kriisis tööpuudus suureneb ja inimkesksust jääb vähemaks. Pigem suhtutakse nii, et töötajad peavad jälle kõigega nõus olema, sest meil on järjekord ukse taga. Kuivõrd tööandja turg tagasi tuleb?
    Me ei lähe enam sellesse aega tagasi. Inimene on tähtis. Inimene ongi ettevõte. Selle ressursi nimel peame kõik pingutama. Ja suhtumine, et järjekord on ukse taga, loodetavasti siiski ei tule tagasi.

    Elu muutub, kord on Piibeleht peal ja siis jälle Vestmann. Kord on rohkem inimesi võtta, kord vähem. Talendikaid ettevõtlikke inimesi, kes tahavad asju ära teha, on meil alati puudu. Jah, praegu jäi kõige tõsisemalt kriisis pihta saanud teeninduses, meelelahutuses ja turismis osa inimesi üle. Ja osa ettevõtteid ei tule selle kriisiga toime. Aga ma ei usu, et läheme inimese ajastust tagasi. Ka juhid vajavad mõtestamist. Minulgi võttis tükk aega mõtlemine, mis nüüd saab. Aga kriis togis ka meie teenuseid tagant, et oleksime eri olukordades konkurentsivõimelised.

    Aastatetagune „Talendid koju!” kampaania andis tunnistust, et tegelikult keegi ei oodanud neid siia ega hoolinud sellest. Kas olukord on muutunud?
    Peame koos pingutama. Globaalsete talentide nimel käib karm võitlus, olgu nad siis eestlased või välismaalased. Oleme seda palju kohanud linnakus paikneva rahvusvahelise maja puhul. Kui ka eesti pere tuleb tagasi, siis sageli on see segapere, kelle küsimused on samad, mis välismaalastel. Neil pole praegu sotsiaalvõrgustikku või on see väike, tarvis on leida töö, elamine, lastele haridusvõimalus, perearst. See kõik peab inimestel olema, et nad end hästi tunneksid. Selle asemel et siia tulijatesse tõrjuvalt suhtuda, peaksime püüdma neid integreerida. Välistöötajad on siit lahkudes meie head saadikud.

    Kas me ei taha endast erinevate inimestega suhelda?
    Tolerants mitmekesisuse vastu, mis meie linnakus on väga suur, on mujalgi oluline. Jah, see võib tunduda raske ja keeruline. Erineva töö- ja mõteviisiga inimest on mõnikord raske mõista, aga kapseldumine ei too meile edu. Näeme seda iga päev. Kui me ei oota oma inimesi tagasi ja tõrjume teisi, siis kirjutame alla vaesusele. Muudame oma võimalused väga õhukeseks.

    Ütlesite, et meie maine ei ole veel välismaal kannatada saanud. Samal ajal paistab, et meie võõravaenulik avalik hoiak ei lõpe. Kui kaua see saab tagasilöökideta kesta?
    Kui see ei lõpe, on tõesti keeruline ja võib tulla tagasilöök. Eks me näe seda globaalse talendiindeksi pealt. Tolerantsis oleme 132 riigi seas 120. kohal. See näitab meid maailmale väga selgelt. Meie enda laps või tudeng, kui ta jääb näiteks siia IT-valdkonda, annab tööd kuuele inimesele. Kui ennast sulgeme ja kakleme müstiliste vaenlastega, siis talendid, ka meie enda lapsed, hääletavad jalgadega. Me ei suhtu siis enda ressurssi lugupidavalt.

    Vaenulikke inimesi ei pruugi olla palju, aga kui siia tulnud inimesel on üks negatiivne kogemus, siis see võimendub.
    Kui pere ütleb spetsialistile, et nüüd tuleb ära minna, siis minnakse. Katkestatakse leping ja see on kõige kurvem asi.

    Juhtub seda sageli?
    Juhtus ja praegu märgid ei näita, et oleks hakanud rohkem juhtuma. See toimub mingi ajalise viitega. Peame mõistma, miks see niimoodi on. Inimesed ei mõtle, et edumeelsed välismaised talendid aitavad üldist elatustaset tõsta. Nad mõtlevad, et nende isiklik töötasu ei ole praegu küllaldane.

    Palk on oluline?
    Ääretult tähtis. Sellest me saame endale üht-teist lubada. Kui paljude elatustase ei ole piisav, siis see tekitab sallimatust. Räägitakse palju targast tööst. Aga kõigil peavad olema normaalsed tingimused, siis on meil ka leplikkust rohkem. Me ei pea kedagi süüdistama, vaid tagama, et majandust ja korralikku palka oleks igas piirkonnas. Et selliseid city’sid nagu meil oleks rohkem, eri aladel.

    Praegune kriis on mõjunud keskkonnale hästi, ent palju inimesi on kaotanud töö ja on hädas. Kui inimesed ostaksid ainult seda, mida neil on tarvis, kukuks kapitalism kokku. Kas me saamegi valida ainult mõõdutundetu tarbimise ja töökaotuse vahel? Mis oleks lahendus?
    Jah, töökaotus ei suurenda tolerantsi, kui inimestel on valus. Lahendus on tarkus. Rumalalt edasi liikuda ei ole mõtet. Mõõdutundetu tarbimine, mis meie jalgealust õõnestab, ei ole tark. Tuleb andmepõhiselt tegutseda – mida inimestel on tarvis, mis aitaks neid õnnelikumaks teha. Väiksem ummikutes istutud aeg, mõnus jalgrattatee, parem sisekliima. Tarbimine muutub, ka tootmine muutub. Meil ei ole siin ressurssi laialt käes. Investeerime taaskasutusse, roheenergeetikasse. Need on suured valdkonnad. Linnaruumi mõtestamine, teadus ja arendus. Muutused toovad uusi võimalusi, teenistust. Arutu tarbimine ei ole lahendus. Kui tarbimine väheneb, siis tööturg ja ettevõtlus muudab ennast. Inimesed õpivad ümber. Mida varem mõistame, et kogu elu tuleb õppida, seda parem. Aga tarkus peab võimaldama normaalselt ära elada neilgi, kes jäävad mingiks ajaks koju. Muidu ühiskonda ülespoole ei vea.

    Jõuame kodanikupalga juurde?
    Jah, seda on arutatud. Eks eri toetustest tulegi see kokku. Tahame, et pered elaksid hästi. Majandus peab olema nii tark, et võimaldaks head palka ja vajalikke makse maksta. Ja seda võimaldavad suure lisandväärtusega tooted ja teenused.

    Oleme harjunud, et iga järgmine põlvkond elab paremini. Nüüd tundub, et niimoodi enam ei ole ja meie keskklassi kuuluvad vanemad elavad paremini.
    See on probleem. Meil ei ela kõik noored ühtemoodi, samuti mitte nii kui osa vanemat põlvkonda. Eelmise kriisi ajal oli noorte tööpuudus väga suur, 22% ja taastumine võttis aega. Prognoositakse, et praegusest kriisist taastume aasta-kahega. Paljudes riikides on noortel väga keeruline saada head tasuvat töökohta. Noorte paremat elu on keeruline tagada. Samal ajal on noorte parem ka teistsugune. Nad ei taha nii palju enam omada. Nad on nõus elama palju keskkonnasäästlikumalt.

    Palju oleneb ettevõtlusest ja ettevõtetest, et tuua noored koostööprogrammide kaudu töökeskkonnale lähemale. Põnevad algatused ka meil siin linnakus koostöös kõrgkoolidega on olulised, et noortel oleksid varakult oskused ja teadmised, et nad oleksid ettevõtluskeskkonnas. Saame luua rohkem võimalusi, kui oleme siiani teinud.

    Kas targa töö alal on noortele võimalik pakkuda paremaid võimalusi, sest noored otsivad töös mõtestatust?
    Jah, mõtestatus on oluline. Eesti on omapärane riik võrreldes näiteks Ameerikaga, sest meil saavad inimesed palgatööl olles ka oma firmadega tegeleda. Ja tööandjad ei lase neid lahti, kui nad ei ole konkurendid ja teevad oma palgatööd hästi. See on väga oluline, kui tahame, et inimesed leiaksid oma tegevuses rohkem mõtestatust. Nad kas liiguvad meiega edasi või leiavad oma tee. See on paindlikkus. Aga alati on paindlikkuse taga Excel. Mõistlikkuse määr on igal äril isemoodi.


    Ilmunud 25.06.2020: https://arileht.delfi.ee/news/uudised/legendaarse-ulo-parnitsa-elutoo-jatkaja-asi-on-lihtne-inimesed-tahavad-paremat-palka-et-lubada-endale-rohkem-kui-leiba?id=90230421 

    Kaja Koovit, toimetaja

  • 29.06.2020: Selgusid Ü. Pärnitsa nimelise haridusfondi stipendiumi saajad
  • 21.06.2020: Aasta Õppejõud 2020 tiitli pälvis...
  • 19.06.2020: Kuidas kriisis investeerida ja rahaga ümber käia?
  • 18.06.2020: Välisüliõpilased hindavad Eestis õppimist kõrgelt ja kulutavad elamisele 35 miljonit eurot aastas
  • 17.06.2020: Uutmoodi lõpuaktus
  • 14.06.2020: Otsime kogemustega eksperte ja analüütikuid
  • 12.06.2020: Walk-in sisseastumisvestlused EEK Mainoris
  • 11.06.2020: Kandideerimine TUDENGITEGU 2020 konkursile on alanud
  • 10.06.2020: Tööpakkumine: haridustehnoloog
  • 09.06.2020: EEK Mainor läbiviidud uuringust selgus: Ülemiste City on viies majanduslinn Eestis
  • 08.06.2020: Näita õpetajale, et hoolid
  • 21.05.2020: Ülemiste City kuulutab välja lõputööde stipendiumikonkursi tuleviku linnaku arendamiseks
  • 12.05.2020: Eesti noorte heasse finantskirjaoskusesse panustab ka EEK Mainor
  • 04.05.2020: Õppe- ja töökorraldus alates 4. maist
  • 22.04.2020: Kuidas me koroonakriisiga hostelis toime tuleme
  • 21.04.2020: EEK Mainor #püsinkodus väljakutse
  • 17.04.2020: Avatud on kandideerimine Ülo Pärnitsa nimelise haridusfondi stipendiumitele
  • 08.04.2020: Ettevõtluskõrgkool Mainor võttis digiväljakutse vastu
  • 06.04.2020: Kõrgkoolide ühispöördumine
  • 02.04.2020: Rektori pöördumine #saamehakkama
  • 31.03.2020: Esimesed e-eelkaitsmised on toimunud
  • 25.03.2020: Koroonaviiruse leviku takistamise meetmed
  • 24.03.2020: Aasta tegu 2019: Cleveroni Akadeemia
  • 18.03.2020: Algab kandideerimine ABB stipendiumprogrammi
  • 08.03.2020: Töökohapõhine õpe lähtub eelkõige tööandja vajadustest
  • 02.03.2020: Rakenduskõrgharidus aastal 2035
  • 29.02.2020: Sõna on tudengil: vanemaealiste diskrimineerimine
  • 20.02.2020: Tudengid töövarjutavad Ülemiste City ettevõtteid
  • 10.02.2020: Tunnustasime tuleviku tegijaid 2000 euro väärtuses stipendiumitega
  • 05.02.2020: Välistudengi kogemus: Raske on leida Eestis midagi halba
  • 04.02.2020: Tallinnas algab homme Eesti esimene personalijuhtimise häkaton
  • 03.02.2020: VOOG on uus KOHT - kvaliteedijuhtimine läbi kliendi teekonna
  • 31.01.2020: Toomas Saalile omistati emeriitprofessori aunimetus

2019

2018

2017