Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Suur-Sõjamäe 10a, Tallinn, Estonia eek@eek.ee +372 610 1900
UUDISED

2021

  • 11.01.2021: Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor 30. lennu talvine lõpuaktus
  • 07.01.2021: Era- ja rakenduskõrgkoolide muutunud väljundid uuenevas maailmas


    Millised trendid kujundavad hariduselu homme ja millist rolli etendavad seejuures rakenduskõrgkoolid, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rektor Mait Rungi.


    Oleme hoogsalt astumas mitmekesisesse haridus- ja tööelu trendide maailma: elukestev õpe, töökohapõhine õpe, distantstöö ja -õpe, kodukontor, vabakutselisus, projektipõhisus, üldpädevuste olulisus, erialateadmiste lühiajalisus, tehnoloogia areng, olemasolevate töökohtade kadu ja uute teke.

    Epidemioloogilise olukorra ja nimetatud trendide valguses võib tuleviku kõrghariduses distantsõppureid olla üle poole. Eelkõige tehnoloogia arengust tõukuv erialateadmiste lühiajalisus tähtsustab elukestvat õpet, millest tulenevalt täienduskoolituste osakaal kasvab ja tasemeõppe oma kahaneb.

    Sündimas on täiesti uued ametikohad ja erialad, palju on automatiseeritut, vajatakse üha enam lühikesi uue tehnoloogia õppe sutsakaid. Bologna 3+2 aastaste programmide kõrvale on saabumas nanokraadid. Tekib võimalus oma haridus eri kõrgharidusasutuste moodulite põhjal ise kokku panna.

    Rõhuasetus õppes kandub individuaalsele diskussioonile, mis seab õppejõududele hoopis uued nõudmised.

    Maailma parimad ülikoolid, teadlased ja õppejõud on teinud tipptasemel veebikursusi. On hinnatud, et igal aastal võtavad kümned miljonid tudengid ligi 10 000 kursust ligi tuhandest ülikoolist. Aeglaselt juurdunud mudelit täna hinnates võib parafraseerida asjaomaseid: kevadel saabunud sunduslik distantsõpe on tulnud, et jääda. Ühtlasi suureneb rahvusvahelistumine – hariduse eksport ja Eesti saadikute arv maailmas kasvab, immigratsiooni seejuures tõstmata. Tudengid muutuvad väga mobiilseks, kõrgkoolid hakkavad samuti reisima. Vaatamata virtuaalsusele on traditsiooniline kool olnud pikalt klubi, kuhu kuulutakse samadel alustel – kontaktide ja koostööpartnerite leidmiseks, mis uutes oludes kannatab.

    Rõhuasetus õppes kandub individuaalsele diskussioonile, mis seab õppejõududele hoopis uued nõudmised. Kui varem oli oluline suur lugemus ja pedagoogilised oskused, siis nüüd kiire reageerimine ja väitlusvõime. Google’i ajastul ei pea enam keegi fakte meelde jätma. Praktiline muutub olulisemaks ja õpe personaalsemaks.

    Tasuta hariduse varjuküljed

    Tasuta hariduses võivad veelgi suureneda teatud arvtrendid (nt erialavahetused ja katkestamised). «Tasuta lõunad» on esmapilgul toredad, kuid ei pane inimest tõeliselt pingutama. Maksumaksja võib sääraseid «lõunaid» kinni maksta ainult teatud piirini. Olulisem, et õpilased võtaksid õppemaksuga ise vastutuse ja tajuksid selgelt, et haridus on parim investeering. Juba praegu saaksid kõrgkoolid kehtestada õppemaksu paljudele erialadele, ilma et tekiks probleemi huviliste arvus.

    Üle poole üliõpilastest käib õpingute ajal tööl. Tänaseid tööturuvajadusi, Eestis omandatavaid erialasid ja riikliku pearahasüsteemi samm-sammulist parendamisvajadust silmas pidades oleks kõrghariduse omandamisel mõistlik mõelda voucher-süsteemile. Selle saaksid kõik keskhariduse omandanud tööellu astujad, mida võiks piiranguteta kasutada nii kodu- kui välismaa kõrgkoolides olenemata nende omandivormist.

    Kuidas kutse-, rakenduskõrg- ja kõrgharidus omavahel positsioneeruvad? Üks algne eraldusjoon – praktilisuse osakaal – on hakanud selgelt ähmastuma. Rakenduskõrgkoolid pakuvad rakenduskõrgharidust ja magistriharidust. Riiklikud kõrgkoolid liiguvad ettevõtete rakenduslikkuse ja praktilist õpet tahtvate üliõpilaste soovil rakendushariduse valdkonda. Mõni rakenduskõrgkoolomakorda pakub kutseharidust ja kutsekool rakenduskõrgharidust. Eri visioonides mainitakse rakenduskõrgkoole järjest vähem, ehkki tööjõuturul märkame kasvavat vajadust rakenduskõrghariduse järele.

    Eestis nähakse kõrgkoole eelkõige haridusasutustena ja vähem ettevõtete arenduspartneritena. Kuid kõrgkoolide kaasamine teadus- ja arengutegevusse (T&A) lubab ettevõttele kulude kokkuhoidu, sest sel juhul ei pea T&A meeskonda püsivalt palgal hoidma ja saab kaasata riiklikke vahendeid. Riiklik rahastus ühisprojektidele ja rakenduskõrgkoolidele tagaks rakendusuuringutele soovitud arengu. 1990ndatel välja tulnud kolmikheeliksi mudel rõhutab erasektori ja kõrgkoolide koostöös riigi rolli, sest erasektoril napib jõudu kõrgkoolidelt tööde tellimiseks. Rakenduskõrgkoolidele suunatud püsiv T&A rahastus looks soodsad tingimused valdkonna arenguks, lähendaks rakendusuuringute mahtu meie eeskujuriikidele ning lubaks paremini arendada rakenduskõrgkoolide uurimistöö võimekusega personali. Kompetents, soov ja vajadus koostööks on olemas, vajalik on rahastus.

    Eestis nähakse kõrgkoole eelkõige haridusasutustena ja vähem ettevõtete arenduspartneritena.

    Erinevused kutsehariduse, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide vahel tulevad esile erialaõppe ja üldpädevuste suhestumises. Rõhk üldpädevustele on suurem rakendus- ja kõrghariduses, kus keskendutakse spetsialistide ja juhtide väljaõppele. Sinna kuuluvad sotsiaalsed (esinemisoskus, grupitöö) ja muud oskused (loomingulisus, ettevõtlikkus), mis on hakkama saamiseks väga vajalikud, kuid mille omandamisele pööratakse tähelepanu järjest hilisemas õppurite arengufaasis.

    Igavene nooruslik käitumine, uue ajastu töökohtade sisu kiire muutumine ja vanade kadu soosivad töökohtade vahetamist, huvide muutumine ja vähene lojaalsus aga eksperimenteerimist. Kirjeldatu suurendab vabakutselisust ja kodus töötamist ning see omakorda õpingute üldpädevuste tähtsust.

    Korporatiivkõrgkool kui päästerõngas

    Meie riik on väga liberaalne, paljud traditsioonilised valdkonnad on liikunud erakätesse või vahepealsesse vormi (vabatahtlikud päästeametnikud, turva, naabrivalve, MUPO, erahaiglad ja -kliinikud). Riik soosib ka eraharidust – religioosseid, regionaalseid ja spetsiifilise õppemetoodikaga üldhariduskoole. Maailmas on ka palju kõrgkoole erakätes. Sel mudelil on tulevikku. Miks?

    Kasvõi seepärast, et riikides, kus kirjeldatud mudel levinud, on paljud kõrgkoolidjõudnud maailma tippu. Ollakse proaktiivsed ja ühiskonda suunatud. Erakõrgkool ei ole ju midagi teistsugust. Kuna ta peab vastama kehtestatud kvaliteedinormidele ja regulatsioonides on vähe erisusi, oleks arenguks mõistlik baasfinantseerimise laienemine. 1990ndad on möödas. Erakõrgkoolid teenivad teaduse ja õppe osas avalikku huvi läbi regionaalsete õppekeskuste, rakendusuuringute, välisüliõpilaste eesti keele õppe ja erialade, mida riiklikud kõrgkoolid ei paku sootuks või piisaval tasemel (nt robootika, IKT).

    Tööandjad kurdavad, et nad ei saa spetsialiste, kes suudaks esimesel päeval täismahus tööle asuda, sest sisseelamiseks on vajalikud eelnevad, sageli mitmekuused koolitused. Korporatiivkõrgkooli mudel pakub paindliku lahenduse nii uute kui olemasolevate töötajate osas. Tööandja toetab õppijat-töötajat kogu stuudiumi või spetsialiseerumise, näiteks aasta, vältel.

    Kaugõppel töötaja saab aga kuus paar päeva vaheldust, toodab rohkem ideid, viib õppe käigus läbi tööandja uuringuid ja analüüse, leiab uusi kontakte, saab rahvusvaheliselt tunnustatud hariduse, õppemaksud on tööandjale maksuvabad ja seetõttu soodsam kui palga tõstmine. Töökohapõhise õppevormi korral toimub osa õpet ettevõttes, kus täidetakse praktilisi tööülesandeid, mis tagab koheseks tööle asumiseks vajalikud praktilised oskused ja kogemuse. Korporatiivkõrgkool sobib nii olemasolevatele kui uutele erialadele.

    EEK Mainori ja Cleveroni koostöös loodud Cleveroni akadeemia on hariduslikult, äriliselt ja regionaalselt unikaalne ettevõtmine, mis pälvis 2020 haridusteo auhinna. Tegemist on korporatiivkõrgkooliga, kus ettevõte lahendab tööjõuvajaduse läbi kaasava töökohapõhise õppe töötaja jaoks parimal moel.


     



    Mait Rungi, D.Sc.
    rektor
    Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor

2020

2019

2018