„Aga peamine oli hoopis ettevõtte sisemise kultuuri muutmine," rõhutas ta mitmel puhul. „Töötajad kartsid eksida. Neid aheldas hirm, sest nende vigu karistati. Nad ei julgenud koosolekutel isegi avatult rääkida. Tuli luua keskkond, kus igaüks tahaks ja julgeks olla avameelne ning et saaksime hoopis koos vigadest õppida. Me kõik ju vääratame, kriisiajal veel eriti. See on paratamatu. Lõpuks muutusime nii ühtseks, et vähemalt mulle pakkus see võrratu tunde!" rääkis Leyrer emotsionaalselt.
„See oli meeletult huvitav, aga ka keeruline aeg. Kindlasti mu senise karjääri suurim väljakutse. Olen alati harjunud jälgima, et mu meeskonna liikmed läbi ei põleks. Nüüd sattusin silmitsi olukorraga, kus pidev 24/7 rabamine hakkas mõjuma mu enda tervisele. Paljud asjad olid veel halvemas seisus kui oskasin eeldada. Iga järgmise kivi pööramine avas justkui uue Pandora laeka. Tahtsin liiga palju kive korraga pöörata. Kurnasin läbi nii enda kui terve tiimi, saamata aru, et ma ei saa teistelt 24/7 töötamist nõuda," tunnistas Leyrer.
